In the bag (vol 3)

Tagantjärele väike järg suvisele postitusele. Sai mainitud, et väljavahetamist ootab veel mu esimese seti puu-5. Sai tükk aega seda jahitud ja otsitud ning mõeldud ja kaalutud (mille tagajärjel üks vanem Callaway käest lipsas) ning lõpuks jäi näppude vahele hoopis hübriid. Olen varem hübriide põgusalt proovinud, kuid erilist vaimustust nad ei tekitanud.

Sel korral jäi GolfLife Shopis ette Tour Edge Bazooka Geomax 2 19-kraadine hübriid-3.

Vibutasin teda niisama mõned korrad ja kuna oli odava äljamüügi päev, siis otsustasin ta võtta puu-5 asenduseks. Mängida jõudsin ka selle kaikaga paar korda ning esmamulje oli rahuldav. Pikkust oli löökidel parasjagu nii palju kui eeldasin - veidi alla 200 m. Löögid kippusid küll kanduma veidi paremale, kuid seal peab viga otsima lööjas...

Teise täienduse varustuses tegin veel. Kuna seni mängisin ilma sand-wedge'ita - kasutuses oli vaid 52,5 kraadine gap-wedge, mida punkris olles ja 30 meetri kaugusel griinist väga lahti pidin keerama, siis otsustasin võtta ka ühe 58-kraadise isendi. Kasutatud McGregor MT Pro, kui täpsem olla. Taas tuleb tunnistada, et ostuga läks hästi. Hea abiline griini ümbruses.

Nüüd on siis mõneks ajaks rahu majas ning kõik vajalik olemas. Võimalik, et vahetan välja 9,5 kraadise Dunlopi driveri (või õpin sellega lööma...).

Eesti meistrivõistlused

Sel aastal otsustasin mängida Eesti meistrivõistlustel (löögimängus). Läksin ilma suuremate ootuste ja lootusteta, sest valgetelt tiidelt ei ole mänginud enam, kui paar korda ja harjutamine on võrdunud mängimisega, Niitväljal sel hooajal pole mänginud (v.a. pool ringi mõni päev enne võistlust) ning plaan minna tuli umbes nädal enne võistlust, kui oli selge, et nädalavahetus vaba on.

Võistlema minnes peab eesmärk olema ning vaatasin eelmise aasta tulemusi ning selle põhjal püüdsin väikese sihi siiski seada. Arvestuslikult pakkusin, et "cut" tuleb suurusjärgus 194-195 löögi peal, mis tähendas minu jaoks kaks korda puhvrisse mängimist ja oli selline realistlik siht esimeseks korraks. Cut tuli 196 löögi peal ja see oli ka minu kahe päeva tulemus. Seega miinimum eesmärk sai täidetud. Viimaseks päevaks jäi eesmärk seadmata ja lihtsalt rajale mindud. See oli arvatavasti ka viga, sest tulemus tuli häbiväärne - 114 lööki ja viimane koht (kui välja arvata Marko Palm, kes diskvalifitseeriti).

Mängust enesest.


Esimese päeva eel oli isegi veidi liblikaid kõhus, kuid see kadus kohe esimese raja lõpuks, kui pall oli mängus ning par tehtud. Samas kõige kindlamalt ma ennast ei tundnud, sest pikad rauad "ei töötanud" ja päästetöö käis aktiivselt ümber griini. Chip ja put oli talutav ja seetõttu õnnestus neli-viis rada päästa. Esimesed 9 rada läksid enam-vähem minu tasemele vastavalt kuni 8. rajani, kus olin teise löögiga griini ees liivapunkris ja valmis palli lipu kõrvale tõstma, kuid lahkusin griinilt quattroga... Niitvälja liiv oli Jõelähtme omast pehmem ning võttis löögi kinni ja seda ma ei olnud arvestanud. Seega, kui üks +4 rada välja arvata, oli mäng rahuldav. Putte oli 15, ja 3 fairway tabamist. Päeva lõpp oli aga halb - 13.-st rajast alates läks mäng rabedaks, tegin palju vigu ja ei suutnud avalööki fairwayle saada. Kokku 102 lööki (sh 33 putti) ja napilt joone all.

Teise päeva alguses püüdsin keskenduda, sest kolmekohaline number esimesest päevast ei rõõmustanud. Samas ei olnud mul ka head ettekujutust sellest, kuidas rauad paremini tööle saada ning mis põhjustas avalöökide ebatäpsuse. Kindluse mõttes jätsin draiveri autosse. Esimesel päeval kasutasin seda, kuid teises pooles oli temast pigem kahju kui kasu. Seega vana hea puu-3 kätte ja rajale. Mäng laabus ja kui 4. raja 9 lööki (+4; metsa läinud avalöögi sain alles kolmanda chipiga välja + ainuke kolmeputigriin) kõrvale jätta, oli kõik väga hea. Tulemuseks 44 lööki (sh 14 putti) ja 5 pari. Teine pool viskas ka ühe quattro - 12. rajal pudrutasin metsas ja ümber griini. Õnneks läks lõpp paremini, sest "tuli meelde" et rohkem on vaja õlad tööle panna. Viimasel neljal rajal oli tänu sellele taas kõik normis - 4st rajast kolmel oli pall fairwayl ja griinil ka kõik normis. 15. rajal õnnestus isegi 175 meetri pealt vastutuulega pall kenasti saaregriinile kukutada ja see innustas. Teine pool oli küll 50 lööki, kuid taas 14 putti. Kokku 94 lööki ning siis sain praadida kuni hilisõhtuni, mil viimased tulemused sisse kanti ja selgusid kolmandale võistluspäevale pääsejad. Enne viimaseid lõpetajaid oli seis veel nutune - olin napilt joone all, kuid päeva lõpuks siiski jäin sisse.

Kolmas päev algas taas vara, kuid vaatamata venitustele ja soojendustele ei tundnud ma end range'il üldse kindlalt - pallile ei saanud pihta ja tõusev tuul segas keskendumist. Ja siis algas neli tundi kannatusi... Kuni 9. rajani oleks ehk isegi apsud üle elanud, kuigi selleks hetkeks oli juba kogunenud 3 "vett" ja mitte ühtegi 1-puti griini. 9. raja võtsin sarnaselt eelmistele ette väga konservatiivse plaaniga - avalöök rauaga esimese vee ette, sealt edasi puu-5 ja siis juba vastavalt tulemusele. Sel korral siis puu-5 otsustas palli lennutada teise vee poole üle rough'i. Kuna ei olnud kindel, kas pall läks vette (just sel ajal ei olnud lisasilmi fore-caddie näol ka kohal, mis on äärmiselt kahetsusväärne, sest tänu sellele olin teiste mängijatega ebavõrdses seisus...), siis läks käiku varupall, mis loomulikult lendas kõrval olevatesse põõsastesse ja sealt õnnestus see välja saada alles teise löögiga ning seejärel see ikkagi teise veetakistusse saata. 10. löök lõpuks griinile ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis ka kolm putti otsa. Üle pika aja kahekohaline arv lööke rajalt ja 56 lööki poolelt, mis ei ole meistrivõistlustevääriline tulemus. Teise poole algus oli löökide poolest veel talutav, kuid tunnetust polnud ning mänguisu pidi ka tahtejõuga välja pressima. Siis oli kohalik "Amen corner", ehk raskeimad rajad: 14-16, mis andsid tulemuseks kokku +15 (sh 5 "vett"). Kokku 114 lööki (sh 36 putti).

Kokkuvõttes oli hea kogemus, kuid õnnetuseks juhtus vorm olema halb. Viimasel päeval võis rolli mängida ka väsimus, sest und jäi väheseks ning kogu hooaja jooksul polnud nii vara rajale kordagi läinud. Tuleb suvel kindasti rohkem sporti teha, mis hoiaks keha toonuses ja paha ei teeks ka massaaž teise päeva lõpus. See suvi on möödunud vaid golfi mängides ning jõudu see ei anna. Kuna kolme päeva järjest pole sel aastal ka mänginud, siis hindasin vist oma jõuvarud üle. Paar päeva on vaja nüüd puhata ning siis peab uuesti proovima. Kui lood endiselt kehvad, siis tuleb sammud seada pro juurde ning lasta oma swing (kui seda nii saab veel nimetada) üle vaadata.

Meistriks tuli meeste arvestuses Mark Suursalu kolme päeva koondtulemusega -2 (74; 70; 70). Miinusmärgiga meistrivõistluste tulemust vist Eestis varem pole olnud (viimased kaks aastat on meistriks tuldud +15 ringis tulemusega). Loodetavasti nii aga hakkab olema.
Järgmise aasta eesmärk on 270 lööki, kui golfiks aega jääb.

Jää hakkas sulama

Hooaja alguses ma selleks aastaks erilisi eesmärke ei hakanud seadma, sest ei teadnud kus mängin, kui palju mängin ja kas üldse mängin ning kas on viitsimist ka tõsisemalt harjutada. Tagasihoidlik plaan oli hcp-d mitte tõsta ning saavutada võimalikult ühtlane mängutase kogu hooajaks. Nüüd, kus pool hooaega on julgelt möödas, võib teha ka väikese vahekokkuvõtte.

Mäng on üldiselt talutav olnud - st on kulgenud vastavalt oma tasemele. Suuri prohmakaid ei ole olnud ning pigem võib öelda, et on olnud isegi oodatust parem. Kui juuli alguses sai mängitud parim ring (86 lööki), siis kuu lõpus oli selliseid mänguringe juba rohkem. Üsna tavaline oli 9 raja pealt saadud 20 punkti, millele kahjuks lisandus (või eelnes) veidi nõrgem teine pool, kuid midagi nagu koitis, sest mängisin pidevalt puhvrisse. Lõpuks murdus ka hcp, mis pool aastat oli püsinud 14,8 peal ning augusti alguseks on see nüüd 13,3 peal. Vaikselt hakkab pähe pressima mõte, et võiks hooaja lõpuks ju hcp 12-ni saada. Kuna see eeldaks EGCC-s kollastelt tiidelt 86-löögiga mängimist, siis ei tohiks see liiga keeruline olla.

Harjutamine pole sel aastal üldse edenenud. Range'ile olen jõudnud maksimaalselt 4-5 korda, mõned korrad ka puttamisgriinil ja chipping-area's. Arvatavasti olen oma swingiga piisavalt harjunud ja suudan sellega enam-vähem talutavalt palli edasi liigutada. Sellise taseme hoidmiseks piisab arvatavasti keskendumisest ja rahulikust löögiliigutusest. Võimalik, et harjutamine (ilma pro valvsa pilguta) teekski asja ainult hullemaks. Pealegi, kui pole erilist ambitsiooni hcp-d langetada ja keskmine klubimängija tase rahuldab, siis ongi paras nautida mängu ja mitte langeda ülemõtlemise ohvriks range'il.

Oma osa viimase kuu stabiilsetel tulemustel on kindlasti andnud ka varustus. Mizuno blade'id on igati head töövahendid ning ma ei kahetse sellele tehtud väljaminekut. Driver püsib endiselt autos ning on vaid korra või kaks väljakul piilumas käinud - ei istu ta koha üldse (peab võib-olla paar ämbrit palle talle söötma...). Võimalik, et oleks mõistlik vaadata hoopis veidi kõrgema kraadiga isend praeguse 9,5-kraadise asemele. Samas kollastelt tiidelt mängimiseks on küllalt ka Pingi puu-3st (15 kraadi, Aldila stiff varrega), mis on ülihea ja ning ei jää just tihti alla kaasmängija driverile.

Kokkuvõttes on hooaeg siiski hästi kulgenud ja mänguisu on rahuldatud (2-3 korda nädalas püüan mängima jõuda). Tahaks veel vaid jõuda ka teistele väljakutele peale EGCC omade ning ka mõne võistluse kaasa teha (ilma fotoaparaadita ümber kaela)...

Parim ring

Paar päeva tagasi sai mängitud (seni) elu parim golfiring - 86 lööki.
EGCC Sea Course: kollased tiid.

Rada	Par	Lööke
1	5	5
2	4	5
3	4	5
4	4	5
5	3	5
6	5	5
7	4	5
8	3	4
9	4	4
10	3	4
11	4	5
12	4	4
13	4	5
14	4	4
15	5	6
16	4	5
17	3	5
18	5	5
	72	86

Nagu näha, olid mureks par-3 rajad ja paremini õnnestusid par-5 rajad. Üldiselt oli heas tempos ja heas seltskonnas mäng ja avalöögid õnnestusid ning sellest piisas... Ilm oli ka tuulevaikne.

In the bag (vol 2)

Golfikoti sisu on nüüd läbinud väikese uuenduskuuri... Mind kolm aastat ausalt teeninud Dunlopi algajate set hakkas vaikselt järele andma. Alustuseks lendas raud-8 pea minema ning seejärel murdus raud-5 pea... Järgmist "ohvrit" ei saanud enam ootama jääda, muidu oleks pidanud kogu hooaja WIP-turniiri mängima. Kolme aastaga sai vanade keppidega mängitud u 150-200 ringi ja jõutud u hcp 15-ni.


Uued (kasutatud) rauad on Mizuno MP-67 (stiff varrega blade'id). Enne ostu mängisin kaks ringi ja tundusid kohe head. Tahavad loomulikult täpsemat tabamist, kui eelmised suurema peaga kepid, kuid see-eest on hea tabamise korral vähem üllatusi. Mõned korrad on õnnestunud pikkade raudadega n.ö vastu näppe saada, sest palli tabamine pole kõige parem olnud, kuid üldiselt juhtub seda aina harvemini. Igatahes jutud selle kohta, et bleididega peaks mängima madala hcp-ga mängijad, ei vasta tingimata tõele.

Üllatusena avastasin, et uute raudadega pean arvestama löögipikkuse lühenemisega. Mingil põhjusel eeldasin vastupidist. Võimalik, et põhjus on lihtsalt selles, et püüan teha väiksemat ja rahulikumat swingi, kuid ka foorumites on silma jäänud kommentaarid, et löögid jäävad veidi lühemaks nende keppidega.

Lisaks saab Mizuno MP-67 kohta lugeda Nationalclubgolferist.

Eelmisel aastal sain kasutamiseks ka Pingi 15-kraadise puu-3 (Aldila stiff varrega), mis istus kätte nagu valatud. Driverit pole peale seda enam kasutanud. Kuigi pikkuses v-o kaotan veidi, kuid fairwayde tabamine ja 200+ m avalöögid ei ole probleemiks. Igati hea "tööriist"!

Veel ootab väljavahetamist puu-5, mis endiselt algse seti oma. Pehme vars kipub kiirema swingiga läbi painduma ning löögitäpsus kannatab...

Uuel aastal uue hooga

Uus golfihooaeg on lähenemas ning plaanis on teha uus katse golfiblogi käigus hoidmisega. Eelmisel aastal jäi ajast puudu ning golfikirjutistele määratud "tint" kulus golfar.ee peale.


Esmalt tuleb aga ära oodata lume sulamine ning leida hea koht mängimiseks, et oleks millest kirjutada.


Eelmine hooaeg lõppes novembris ning talviseid ringe lume tõttu sellest ajast saadik ei ole teinud. Küll sai proovitud sisetingimustes harjutamist ja mängimist. Seda nii Tere Tennisekeskuses asuval sise-range'il kui ka Weir Golf Studios üles seatud simulaatoril. Mõlemad kohad talviseks harjutamiseks head.

Hooaja esimene võistlus

Kontrastide nädalast jäi kahjuks domineerima halvem pool. Viimased kaks-kolm nädalat on valdavalt mäng olnud halb. Võiks öelda, et elu halvim mäng. Isegi esimesel aastal ei olnud löögid nii ebastabiilsed ja praaki on äärmiselt palju. Õnneks (?) on vead kergesti identifitseeritavad ning neid läbib kindel joon - pikkade raudadega löön pallile "pähe" ja lühematega kipun kepi otsaga sügavalt maasse lööma. Avastan end pidevalt keha tõstmast ja üritamast löögile jõudu rakendada. Kuna teoorias on see asi selge ja seda ei tohiks teha, siis pea ikkagi toimetab omasoodu ning juhib motoorikat valesti. Hetkel ei oska isegi arvata, millest see halb harjumus külge on jäänud või kus kohast tekkinud.


Ja kõik see toimus ka võistlusel (Otepääl Famous Grouse 2009). Alustasin 10. rajalt ning alates teisest löögist hakkasid pallid lendama sinna, kus ma neid ei soovinud näha. Esimeselt poolelt 9 punkti - katastroofist päästis enam-vähem talutav lähimäng (üldjuhul 1-2 puti raja kohta). Teisel poolel õnnestus mäng küll veidi paremini (rajad võimaldasid gramm rohkem eksimist), kuid tunne oli siiski kesine ja 16 punkti oli ehk napilt rahuldav tulemus. Kokkuvõttes 12. koht hcp 0-18 grupis.


Nädala eesmärk on identifitseerida vigade põhjused ning stabiliseerida mäng pikemate raudadega, et jääda 90-95 löögi piiridesse.