Kontrastide nädalast jäi kahjuks domineerima halvem pool. Viimased kaks-kolm nädalat on valdavalt mäng olnud halb. Võiks öelda, et elu halvim mäng. Isegi esimesel aastal ei olnud löögid nii ebastabiilsed ja praaki on äärmiselt palju. Õnneks (?) on vead kergesti identifitseeritavad ning neid läbib kindel joon - pikkade raudadega löön pallile "pähe" ja lühematega kipun kepi otsaga sügavalt maasse lööma. Avastan end pidevalt keha tõstmast ja üritamast löögile jõudu rakendada. Kuna teoorias on see asi selge ja seda ei tohiks teha, siis pea ikkagi toimetab omasoodu ning juhib motoorikat valesti. Hetkel ei oska isegi arvata, millest see halb harjumus külge on jäänud või kus kohast tekkinud.
Ja kõik see toimus ka võistlusel (Otepääl Famous Grouse 2009). Alustasin 10. rajalt ning alates teisest löögist hakkasid pallid lendama sinna, kus ma neid ei soovinud näha. Esimeselt poolelt 9 punkti - katastroofist päästis enam-vähem talutav lähimäng (üldjuhul 1-2 puti raja kohta). Teisel poolel õnnestus mäng küll veidi paremini (rajad võimaldasid gramm rohkem eksimist), kuid tunne oli siiski kesine ja 16 punkti oli ehk napilt rahuldav tulemus. Kokkuvõttes 12. koht hcp 0-18 grupis.
Nädala eesmärk on identifitseerida vigade põhjused ning stabiliseerida mäng pikemate raudadega, et jääda 90-95 löögi piiridesse.
