Talv ei ole midagi läbivalt ära rikkunud, pigem tekitas mänguisu ja tahtmist jälle löögitehnikat lihvida ning mänguplaani ja -närvi proovile panna. Swing on vist samas seisus nagu eelmise hooaja lõppedes - lühikesed rauad veavad harvemini alt, kui pikad. Erandina v-o raud-4, mis mingil põhjusel esimestel kordadel päris hästi käes istus.
Uus driver käitus ka üle ootuste hästi - nii mitmedki avalöögid lendasid jahedas ilmas märgatavalt (u 20-30 m kaugemale), kui kunagi varem. 220-230 meetrit, mis varem oli mõne üksiku löögi tulemuseks kogu hooaja jooksul, tuli nüüd paari päeva jooksul enam kui kolmel-neljal korral kätte. Loodetavasti ei olnud see juhus ning kui swingi veel veidi putitada, siis saab ehk avalöögid selliseks, et pikematel par-4 radadel saab juba mugavamalt teise löögiga griinile jõuda.
Lähimängu kohta ei saa ka midagi väga halba öelda - veidi läheb veel aega, et tunnetus kätte tuleks, kuid enda jaoks piisavalt mitmel korral sai palli chipates lipule piisavalt lähedale, et teha üks put. Puttamisest ei saa hetkel veel Niitväljal rääkida, sest griinid alles toibuvad talvest ning on ventilatsiooniauke tihedalt täis, mis teeb kogu protseduuri ümber lipu õnnemänguks.
Esimesed ringid olid siis sellised:
(GIR - green-in-regulation; Fairw. - fairway tabamine avalöögist)
No comments:
Post a Comment